Kohupiimataigen

Kui on pühapäev ja poed kinni (Saksamaal) ja leib on otsas ja pärmi ei ole, aga on kohupiima, mis hakkab niikuinii vanaks minema (värske võib muidugi ka olla) siis saab teha kohupiimataignast soolaseid saiakesi.

Sama taigen sobivat ka imeliselt pizza või quiche  tegemiseks.
Originaalretsept siin.

Kogus ühele ahjuplaadile:

• 250 g kohupiima (vähemalt 20% rasva)
• 10 SL toiduõli
• 10 SL piima (mul polnud, panin 9 SL koort)
• 400 g jahu (ma tegin speltanisujahuga)
• pakike küpsetuspulbrit (eks neid ole eri suuruses, minu pakike oli 500 g jahule)
• 0,5 TL soola
• soovi korral ürte (ma panin mingit provansaal-ürdisegu, väga mõnus jäi)
• (1 muna – originaalretseptis ei onud, aga originaali kommentaarides mõned panid ja ma panin ka)

Tegemine on imelihtne:

Kõik ained kaussi ja kätega läbi sõtkuda. Siis rullida või vormida nagu hing ihkab (ma panin osadele riivjuustu ka peale) ja 170 kraadi juures (Umluft, muidu vist 200 kraadi juures) 30 minutit küpsetada.

Ahjus nad veidi kerkisid, aga mitte nii nagu pärmitaignale omane. Kui välja tulid olid natuke inetud: näisid kuivadena (aga ei olnud). Aga maitsevad imehästi! Ja oma olekult on ka kuidagi… erilised. Teistsugused kui pärmitaignast, aga head. Vat, ei oska kirjeldada.

Ma teen teinekordki ja pizzataignana proovin kindlasti ka ära.

Uus nimi

Mulle valmistab alati lõbu kui Meha eesti keeles loeb. Ta ju ei oska eesti keelt ja siis on hästi lahe, kuidas ta sõnu rõhutab ning aeglaselt ja puiselt veerib.
No ega ta mulle seda lõbu just väga sageli ei valmista (muidu muutuks see igavaks), aga täna oli asi taas nii kaugel.

Lugemismaterjaliks kokaraamat.
Meha veerib: “LAMBALIHAPADA… O, that would be a cool name! Imagine:
Somebody asks you: “What’s your name, man?”
You say: “Lambalihapada!”
That’s cool! I should sign up in Facebook as Lambalihapada!”

Tort

Edit 01.12.2013: See oli tegelikut privaatne postitus omaks tarbeks, sest pole siin midagi mida suure kella külge riputada (lihtsalt funktsioneeriv tordiretsept, pildid taas nii poolpidused), aga pärast seda, kui ma kiirel küpsetamiseajal selle retsepti lugemiseks end Firefoxi ja WordPressi peale roheliseks vihastasin, teen ta avalikuks, et saaksin ilma WordPressi sisse logimata retseptile ligi.

Põhi:
6 muna
90 g suhkrut
100 g jahu
100 g tärklist
2 tl küpsetuspulbrit
soola
aprikoosimoosi

Munad ja suhkur kaussi, 15 minutit vahustada (kollane ja valge koos).
Jahu, tärklis, küpsetuspulber ja sool omavahel segada ja sõeludes munavahu hulka lisada.
170-180 kraadi juures 30 minutit küpsetada. Käterätile kummutada. Kerge rätiga kaetult jahtuda lasta. Poolitada (alumine ketas paksem kui ülemine). Alumisele poolele määrida õhuke kiht aprikoosimoosi.

Täidis/kate:
500 g kohupiima (40%)
550 ml rõõska koort
4 tl San Aparti (jahu/tärklis/suhkur (omavaheline suhe teadmata))
3 tl suhkurt
ca 1 tl vaniljesuhkurt

Koor suhkrute ja San Apartiga vahustada. Lisada kohupiim ja uuesti segada.

Alumine põhi taas ringvormi asetada. Vorm sulgeda. Serv küpsetuspaberiga vooderdada. Valada enamus täidist alumisele poolele, ülemine ketas peale. Ülejäänud kreemiga katta.
Peale kookoshelbeid.

Enne lõikamist vähemalt 4 tundi külmkapis seista lasta.

Kergendusega

Üks klient – muhe vanapapi – andis mulle täna tänutäheks musi. Kohe matsuga ja puha.
Ah, kui hea, et ma telefoni otsas töötan, nentisin mõttes.

Erinevused

Eile andis Meha mulle värskelt keedetud spagette proovida. Eks ole, sünnivad kohe paljalt süüa, nentis ta. See oli meie kandis nälja-aja toit.

Mis sa sinna siis lisasid? pärisin mina. Ja tunnistasin, et on jah ka ilma kastmeta head.

Võid! kostis Meha.

Kah mul nälja-aeg, kui isegi või on majas. Vanad eestlased ikka omal ajal…

Võeh!

Jäin üks päev töölt tulemisega hiljapeale, nii et täitsa pime oli juba väljas. Ees ootas tühi kodu, sest Meha polnud ka veel koju jõudnud. Et palav päev oli lõpuks ometi ruumi teinud jahedale õhtule, ei hakanud kohe kardinaid ette tõmbama ja tuld süütama, vaid kiskusin aknad pärani, et elamine korralikult läbi õhutada. Ühtäkki tunnen, et miski kõditab laupa. Sähmasin käega… Ja kuulsin: POTS! Ei siis olnud enam aega kardinatele mõelda, kähku tuli põlema ja seal ta oli: köögipõrandal lömitas suur rasvane ämblik! Sihuke jurakas, et ma kuulsin ta kukkumist!

Mul jooksevad veel neid ridu kirjutadeski külmavärinad üle selja. Tol hetkel käitusin omast arust siiski optimaalselt: tõin kähku CD-toorikute karbi kaane ja sulgesin kontvõõra tema läbipaistvasse vanglasse. Kontvõõras teeskles surnut.

Kui Meha 15 minutit hiljem koju jõudis, siis ikka veel teeskles. Mul hakkas vahepeal juba isegi veidi hale, et kas tõesti kukkus nii valjusti, et leidiski otsa, ent kui Meha teda akna poole pukseerima hakkas, ilmutas potsataja siiski elumärki. No igatahes potsatas ta siis aknast aeda ja ma loodan väga, et ta end meile tagasi allüürnikuks ei pressi.

Hilisõhtune kojutulek varjuliste puude all tekitab minus igatahes sest saati uutmoodi kõhedust. Tuleks vist ühe vihmavarju sihtotstarbelist kasutamist muuta: ämblikuvarjuks. Siis trepikoja ukse ees raputan varju kuivaks puhtaks ja astun turvaliselt koduuksest sisse.

Ühe saviplönni lugu… jäi mullu lõpuni jutustamata

Hakkasin eile arvutit kehvadest fotodest vabastama ja avastasin pildid eelmisel suvel saviplönnist sirgunud taimedest. Ma olin ju täitsa unustanud postitada, mis sellest saviplönnist siis peale hiid-idu vargust välja kasvas. Ei ole siin pikka juttu, lasen piltidel enda eest kõnelda.

Õitsevad

Alguses olid seemned. Tibatillukesed kui liivaterad. Said nemad siis veidikeseks likku pandud, kuniks idutama hakkasid ja 27. aprillil said nad siis mulda, õigemini mullale:

Selline posu tuli üles: Kunagi sai nad siis kolme lillekasti ümber istutatud ja siis algas ootamine. Ja see kestis kaua. Sest kuidagimoodi ei kippunud sealt mitte õisi tulema. Selle asemel kasvatati hoogsalt lehti, nii et Sinitihane juba vahepeal mõtles, et sai vist kogemata salatiseeme* ostetud. No nii mühisesid kasvada, et muudkui imesta: No ja õied? Ei miskit. Vahel nagu tundus, et miskit sealt taime keskpunktist nagu tuleks, aga see miski osutus iga kord uueks korruseks lehtedeks. Sinitihane oli hämmeldunud.

No aga hämmeldus tema, mis tema hämmeldus – juuli keskel silmas esimest õienuppu.

Siis kohe teist, kolmandat ja siis ei olnud enam pidamist. Ja siis tulid kimalased. Kohe terve suguvõsaga. Ja küll siis oli sebimist. Aga õnneks nad tuppa ei tüki, noskerdavad oma lillekeste kallal ja pildistajat ründama ka ei kipu.No ja sinitihane siis nüüd muudkui naudib ja imetleb ja üritab kõik värvinüansid pildi peale saada:

            Keskpäevalilled, niisiis. Ega nad päriselt kella ei tunne. Polegi aru saanud, mis mudeli järgi nad avanevad või ei avane. Pilves ilmaga jäävad nuppu. Teinekord piisab pilves hommikust ja kogu seltskod keeldub silmi avamast. Teinekord jälle mõned lähevad päeva peale siiski lahti. Õnneks on viimasel ajal enamasti imeilusad päikeselised ilmad olnud, nii et enamasti on kõik lahti. Aga ka pilvistel päevadel on oma ilu:

* Tegelikult Mesembryanthemum crystallinum ongi ka salatitaimena tuntud. Vikipeedia väitis.

Meil on üks lemmiktee. Meile üleüldse muu hulgas meeldivad puuvilja- ja marjateed. No aga neil kaldub sageli olema rohkem lõhna kui maitset. Kui ma siis sel kevadel avastasin mustasõstra-õunatee Teekanne seeriast nimega Landlust, millel on maitset vähemalt sama palju kui lõhna, siis sai sellest muidugi meie suur lemmik.

Seeria “Landlust” tundub olevat mingi hooajakaup, nii et igast poest seda viimasel ajal enam ei saa. No ja ma siis sattusin kergesse paanikasse, et äkki kaob päriselt ära ja nii ma siis tellisin Teekanne-netipoest 12 pakki teed.

Esmaspäeval sain teate, et pakk läks teele. Netis sain paki liikumist jälgida ka. Esmaspäeva pärastlõunal jõudis pakk Duisburgi depoosse. Ootasin paki saabumist juba teisipäeval. Ei tulnud midagi. Täna ka ei tulnud,. Neti andmetel pakk ikka veel samas depoos. Saatsin depoo info-meilile järelpärimise. Transpordifirmalt tuli selline vastus: 

Austatud daamid ja härrad,
Palun pöörduge paki saatja poole.
Veoauto, millega Teie pakki transporditi, põles teel tühjaks.
Sõbralike tervitustega
Teie XXX-meeskond

Igasugu imelikke asju ikka juhtub. Ja nii veider on nõnna lakooniliselt informeeritud saada.

Sadulasse!

Kui Meha viimati mu rattaga remondis käis, ostis ta töökojast kaasa uue sadula. Sellise vanatädisadula kahe silmatorkava vedruga, pehme ja oli kui laia. Mina pistsin kohe kisama, et ei minu rattale sa seda küll ei monteeri. Kui ma siis rattaga tööle lähen ja ratta seal büroo ukse taha pargin, siis naeravad tööksaaslased mu välja. Mu ratas on nimelt selline nooruslik maastikuratas.

Reedel ostis Meha endale uue jalgratta. (Vana varastati ju juba hulk aega tagasi ära.) No ja siis ta kruvis selle vanatädi-sadula oma nooruslikule maastikurattale uhkelt peale ja nii me loodusesse suundusimegi. Tunnike pärast meie retke algust tahtsin huvi pärast tema uut ratast proovida. Tegelikult ma tahtsin teada, kas Meha on tõesti nii tugev ja mina nii nõrk, sest kohati ei jõudnud ma temaga sammu pidada, aga tegelikult mõtlesin, et tal on kindlasti oma uue ratta tõttu eelised.

Tjah, kui ma siis tema rattale istusin… Mmmm! Nagu oleks istunud tainast täis kaussi. See sadul aimas täiuslikult järele mu istmiku kõiki nüansse, nagu oleks just täpselt minu füsioloogiat järgides valatud. Uskumau vahe! No ja kui suur see vahe tegelikult on, sain teada alles siis, kui rattad taas tagasi vahetasime. Minu ratta sadul on nagu kiitsakas puuhalg selle kõrval. KOHUTAV!

Kõrge kontsaga kingi ma ei kanna, sest nad on ebamugavad, ehkki näevad head välja. Nüüd on mul ükskõik kui šikk see originaalsadul välja näeb. Tahan mugavat vanatädisadulat!