Kohupiimataigen

Kui on pühapäev ja poed kinni (Saksamaal) ja leib on otsas ja pärmi ei ole, aga on kohupiima, mis hakkab niikuinii vanaks minema (värske võib muidugi ka olla) siis saab teha kohupiimataignast soolaseid saiakesi.

Sama taigen sobivat ka imeliselt pizza või quiche  tegemiseks.
Originaalretsept siin.

Kogus ühele ahjuplaadile:

  • 250 g kohupiima (vähemalt 20% rasva)
  • 10 SL toiduõli
  • 10 SL piima (mul polnud, panin 9 SL koort)
  • 400 g jahu (ma tegin speltanisujahuga)
  • pakike küpsetuspulbrit (eks neid ole eri suuruses, minu pakike oli 500 g jahule)
  • 0,5 TL soola
  • soovi korral ürte (ma panin mingit provansaal-ürdisegu, väga mõnus jäi)
  • (1 muna – originaalretseptis ei onud, aga originaali kommentaarides mõned panid ja ma panin ka)

Tegemine on imelihtne:

Kõik ained kaussi ja kätega läbi sõtkuda. Siis rullida või vormida nagu hing ihkab (ma panin osadele riivjuustu ka peale) ja 170 kraadi juures (Umluft, muidu vist 200 kraadi juures) 30 minutit küpsetada.

Ahjus nad veidi kerkisid, aga mitte nii nagu pärmitaignale omane. Kui välja tulid olid natuke inetud: näisid kuivadena (aga ei olnud). Aga maitsevad imehästi! Ja oma olekult on ka kuidagi… erilised. Teistsugused kui pärmitaignast, aga head. Vat, ei oska kirjeldada.

Ma teen teinekordki ja pizzataignana proovin kindlasti ka ära.

Posted in Küpsetamine | 5 kommentaari

Uus nimi

Mulle valmistab alati lõbu kui Meha eesti keeles loeb. Ta ju ei oska eesti keelt ja siis on hästi lahe, kuidas ta sõnu rõhutab ning aeglaselt ja puiselt veerib.
No ega ta mulle seda lõbu just väga sageli ei valmista (muidu muutuks see igavaks), aga täna oli asi taas nii kaugel.

Lugemismaterjaliks kokaraamat.
Meha veerib: “LAMBALIHAPADA… O, that would be a cool name! Imagine:
Somebody asks you: “What’s your name, man?”
You say: “Lambalihapada!”
That’s cool! I should sign up in Facebook as Lambalihapada!”

Posted in Pere, Sinitihane | 4 kommentaari

Tort

Edit 01.12.2013: See oli tegelikut privaatne postitus omaks tarbeks, sest pole siin midagi mida suure kella külge riputada (lihtsalt funktsioneeriv tordiretsept, pildid taas nii poolpidused), aga pärast seda, kui ma kiirel küpsetamiseajal selle retsepti lugemiseks end Firefoxi ja WordPressi peale roheliseks vihastasin, teen ta avalikuks, et saaksin ilma WordPressi sisse logimata retseptile ligi.

IMG_4587Põhi:
6 muna
90 g suhkrut
100 g jahu
100 g tärklist
2 tl küpsetuspulbrit
soola
aprikoosimoosi

Munad ja suhkur kaussi, 15 minutit vahustada (kollane ja valge koos).
Jahu, tärklis, küpsetuspulber ja sool omavahel segada ja sõeludes munavahu hulka lisada.
170-180 kraadi juures 30 minutit küpsetada. Käterätile kummutada. Kerge rätiga kaetult jahtuda lasta. Poolitada (alumine ketas paksem kui ülemine). Alumisele poolele määrida õhuke kiht aprikoosimoosi.

Täidis/kate:
500 g kohupiima (40%)
550 ml rõõska koort
4 tl San Aparti (jahu/tärklis/suhkur (omavaheline suhe teadmata))
3 tl suhkurt
ca 1 tl vaniljesuhkurt

Koor suhkrute ja San Apartiga vahustada. Lisada kohupiim ja uuesti segada.

Alumine põhi taas ringvormi asetada. Vorm sulgeda. Serv küpsetuspaberiga vooderdada. Valada enamus täidist alumisele poolele, ülemine ketas peale. Ülejäänud kreemiga katta.
Peale kookoshelbeid.

Enne lõikamist vähemalt 4 tundi külmkapis seista lasta.IMG_4594

Posted in Küpsetamine | Lisa kommentaar

Kergendusega

Üks klient – muhe vanapapi – andis mulle täna tänutäheks musi. Kohe matsuga ja puha.
Ah, kui hea, et ma telefoni otsas töötan, nentisin mõttes.

Posted in Töö | 1 kommentaar

Erinevused

Eile andis Meha mulle värskelt keedetud spagette proovida. Eks ole, sünnivad kohe paljalt süüa, nentis ta. See oli meie kandis nälja-aja toit.

Mis sa sinna siis lisasid? pärisin mina. Ja tunnistasin, et on jah ka ilma kastmeta head.

Võid! kostis Meha.

Kah mul nälja-aeg, kui isegi või on majas. Vanad eestlased ikka omal ajal…

Posted in Kuulsin | 6 kommentaari

Võeh!

Jäin üks päev töölt tulemisega hiljapeale, nii et täitsa pime oli juba väljas. Ees ootas tühi kodu, sest Meha polnud ka veel koju jõudnud. Et palav päev oli lõpuks ometi ruumi teinud jahedale õhtule, ei hakanud kohe kardinaid ette tõmbama ja tuld süütama, vaid kiskusin aknad pärani, et elamine korralikult läbi õhutada. Ühtäkki tunnen, et miski kõditab laupa. Sähmasin käega… Ja kuulsin: POTS! Ei siis olnud enam aega kardinatele mõelda, kähku tuli põlema ja seal ta oli: köögipõrandal lömitas suur rasvane ämblik! Sihuke jurakas, et ma kuulsin ta kukkumist!

Mul jooksevad veel neid ridu kirjutadeski külmavärinad üle selja. Tol hetkel käitusin omast arust siiski optimaalselt: tõin kähku CD-toorikute karbi kaane ja sulgesin kontvõõra tema läbipaistvasse vanglasse. Kontvõõras teeskles surnut.

Kui Meha 15 minutit hiljem koju jõudis, siis ikka veel teeskles. Mul hakkas vahepeal juba isegi veidi hale, et kas tõesti kukkus nii valjusti, et leidiski otsa, ent kui Meha teda akna poole pukseerima hakkas, ilmutas potsataja siiski elumärki. No igatahes potsatas ta siis aknast aeda ja ma loodan väga, et ta end meile tagasi allüürnikuks ei pressi.

Hilisõhtune kojutulek varjuliste puude all tekitab minus igatahes sest saati uutmoodi kõhedust. Tuleks vist ühe vihmavarju sihtotstarbelist kasutamist muuta: ämblikuvarjuks. Siis trepikoja ukse ees raputan varju kuivaks puhtaks ja astun turvaliselt koduuksest sisse.

Posted in Sinitihane | 8 kommentaari

Ühe saviplönni lugu… jäi mullu lõpuni jutustamata

Hakkasin eile arvutit kehvadest fotodest vabastama ja avastasin pildid eelmisel suvel saviplönnist sirgunud taimedest. Ma olin ju täitsa unustanud postitada, mis sellest saviplönnist siis peale hiid-idu vargust välja kasvas. Ei ole siin pikka juttu, lasen piltidel enda eest kõnelda.

Posted in Potipõllumees | Lisa kommentaar