Ühe saviplönni lugu

Kunagi sai siin ju mainitud, et paberitööosakonna juhataja lubas mulle metsmaasikataime kinkida kui Eestist tagasi tulen. Kinkiski! Ilusa suure lopsaka taime, suures potis ja juba peaaegu küpsete marjadega. Siin ka üks kehvakvaliteediline pilt sellest:

Maasikas andis pea kümme imemaitsvat marja ja ajab hetkel rikkalikult kasve, mida ma siis potikestesse juurutan.

Maasikale lisaks kinkis ta mulle ka sellise asja:

Juhend siis ütles, et aseta mullapinnale, kas aias või lillepotis ja hoia niiskena. No ma siis hoidsin. Alguses veel mees naeris, et noh, kes selle hunnikuga siis hakkama sai, sest nõnnamoodi ta tõesti välja nägi:


Aga siis hakkas asi arenema:

Ja ühel päeval üllatas mind järgnev vaatepilt:

“Vuhh! Põnev! Mis sellest hiigel-idust ometi tuleb?”, imestasin ma. Ja tegin saatusliku vea: selle pildi tegemiseks tõstsin lillepoti rõduservale ja unustasin sinna. Kui järgmisel päeval pilgu rõdule viskasin, lebas lillepott külili rõdul maas. Osa savikuulikesest ja mullast oli rõdule pudenenud. Idudel ei näinud häda olevat, aga mida ma kogu värki tagasi potti sebides ei leidnud, oli hiigel-idu. Kadunud! Nagu poleks teist kunagi olnudki. Ausalt öeldes, kui seda eelmist fotot poleks, siis ma tõesti juba kahtleksin tolle idu olemasolus.

Juurdlesin siis juhtunu üle ja jõudsin järeldusele, et on toimunud kuritegu. Rõduserv pole küll kuigi lai, aga pott istus sellel pildistamise ajal siiski stabiilselt. Öö ei olnud tuuline. Ja, et idu oli kadunud, jäi poti kukkumise põhjusena üle vaid üks tegur: võõra kuritahtliku jõu sekkumine. Ja kuna meil on siin üsna aktiivsed harakad, siis ma otsustasin, et harakas varastas mu hiigel-idu ära. M.O.T.T.

Kahju, et nüüd ma ei saagi teada, mis sellest ime-idust tulnud oleks. Peab paberitööosakonnajuhatajalt küsima. Tal on endal ka sama savikuul kodus idanemas, äkki tal ka tuli sealt suur idu välja.

Hetkel näeb potisisu välja järgmine (kannatamatusest ei saa homseni oodata ja teen lambivalguses pilti):

Järgneb siin.

Advertisements

About Sinitihane

Ikka seesama Sinitihane, kes varemgi.
Rubriigid: Potipõllumees. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 Responses to Ühe saviplönni lugu

  1. õts ütles:

    Kui kohutav! Ja kui põnev!

  2. õts ütles:

    Mulle meenutavad need esimesed idulehed rediseid. Aga rediste jaoks on ju liiga hilja ja soe.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s