Kuidas Sinitihane silmaarsti juures käis

Sinitihasel on tegelikult kogu aeg väga hea silmanägemine olnud, tänu Jumalale, aga kuna viimastel aastatel on saadud rohkelt arvuti taga istuda ja vahel peale 8 tundi paberitööd on tal silmad punased, siis otsustas Sinitihane lasta enda nägemist kontrollida. Lasi siis endale ühte praksisesse silmade kontrolli jaoks aja anda, ootas paar nädalat ja siis oligi tähtis päev käes.

Praksises pidi Sinitihane peale isiklike andmete edastamist ja haigekassakaardi ettenäitamist esmalt ooteruumis istet võtma. Siis kutsuti ta registratuuri-ruumi tagasi ja kästi imeliku aparaadi taga istet võtta. Sinitihane pidi imeliku aparaadi sisse vaaama  ja nägi väikest maja. Alguses ühe, siis teise silmaga. Sinitihane imestas, et kas siin niimoodi “põlve otsas” kontrollitaksegi nägemist. Aga ei, saadeti ooteruumi tagasi. No ju siis registratuuri-tädidel on kombeks enne tähtsa arstionu aja raiskamist üle vaatata, et kas patsiendil ikka on silmad, mida kontrollida, mõtles Sinitihane.

Peale järgmist ooteaega tohtis Sinitihane siis lõpuks ometi arstionu juurde. Too oli üsna vana ja küsis otse, mille üle Sinitihane kaebab. Sinitihasel siis hakkas kohe veidi häbi, et tegelikult nagu otsest häda ei olegi, aga lihtsalt tahaks teada, et kas see silmade punasus peale tööpäeva lõppu ei tule äkki sellest, et silmad tahaks prille ja ilma nendeta peavad end kohutavalt pingutama ja on seega tööpäeva lõpuks rohkem väsinud kui normaalne oleks. No selle peale sättis arstionu Sinitihasele jälle sellise riistapuu nina ette, nagu ennist registratuuriski ja käskis vaadata. Aparaadis ei olnud sel korral maja. Hoopis silmipimestav valgus oli. Ebameeldiv oli. Arstionu hakkas ka veel kilkama, et oi, Teil on ripsmekarv alumise lau koopas, nõudis õelt vatitikku ja urgitses ripsmekarva välja. Vaatas siis teise silma ja väitis seal sama olevat. Urgitses sellegi välja. Sinitihane imestas, et kuidas ta küll niimoodi ringi oli jooksnud. Mitte midagi ei olnud tundnud.

Sellega valmis, lükkas arstionu Sinitihase ette järgmise aparaadi. Nüüd siis algas see tegelik nägemise test. Ajastus oli muidugi võrratu, sest Sinitihase silmad oli eredast valgusest pimestatud ja vatitikuga torkimisest veekalkvel. Ponnistas Sinitihane siis, mis ta ponnistas – omast arust nägi ikka jube hästi. Ainult kõige alumise rea numbritel 6, 8 ja 0 ei teinud vahet. Arstionu jaoks ei olnud see siiski piisavalt hea tulemus ja ta väitis Sinitihasel sarvkesta kumerdumise olevat.

Kirjutas Sinitihasele prillid ja ütles, et alguses pilt ujub nendega silme ees veidi, sest silmad peavad end prillidega kohandama, aga kui Te neid tööl, autot juhtides ja lugedes kannate, siis teil kaovad peavalud ära. Sinitihane siis poetas, et aga mul ju ei olegi peavalusid. Aga seda ei teinud arst kuulmagi, oli juba ametis Sinitihasest lahtisaamisega. Sinitihane siis jättis hüvasti ja oligi silmaarsti juures käidud.

Sinitihane on saksa arstidest sama madalal arvamusel kui ennegi ja otsustas prille mitte soetada, sest milleks prille kui silmad peavad nendega veel kohanema hakkama. Pigemini katsub Sinitihane 8 tundi paberitööd tehes reeglipäraselt pause teha ja silmi rohkem pilgutada.