Unistuste elukutsest

Mõtisklesin siin hiljuti oma töö üle. Algas teine tudengitööna ja on nüüd nagu päristööks üle läinud. Kuidas ma temasse siis suhtun? Kõrgharidusega inimesele ikkagi nagu kuidagi alaväärne või kuidas nüüd väljenduda? Alaväärne kõlab üleolevalt, aga point on selles, et selle töö tegemiseks ei pea olema 4 aastat tudeerinud.

Kas ma raiskan siin oma haridust?
– Kuidas võtta.

Kui kauaks ma kavatsen seda tööd tegema jääda?
– Ei tea. Kuni isu on, kuni midagi paremat tuleb?

Meeldib mulle see töö?
– Tegelikult jah. Aga elu aeg seda teha ei tahaks. Nagu ei ole ikkagi see UNISTUSTE ELUKUTSE.

Aga mis siis ikkagi on mu unistuste elukutse?
“Kelleks saada?” on oi, kui vana küsimus. Me tegeleme sellega juba lapsena. Peaaegu iga laps teab, kelleks saada tahab. Mõni isegi saab selleks. Minu lapsepõlve soovelukutsed olid kord loomatalitaja loomaaias, kord õmbleja, kord juuksur, kord kassapidaja, kord kontoritädi, kord poemüüja. Esimese erandiga kõik ülejäänud vägagi reaalsed ja elulised. Just see, mida laps oma ümbruses näeb, mida läbi mängib.

Kunagi koolieas jõudis pärale teadmine, et ma tahan igal juhul ülikooli minna. Siis tulid uued soovid. Üks neist oli näiteks psühholoog. Ja see oli kohe tõsisem soov. Aga siis oli nii, et meie koolipsühholoog mulle niivõrd ebasümpaatne inimene, et mu soov sai otsa. No ju siis ikka ei olnud piisavalt tõsine soov. Keskkoolist tulin välja peaaegu, et teadmatuses, kelleks saada. Kandideerisin siia-sinna. Sain sisse ka. Aga tegelikult ma ikka ei teadnud, kelleks ma saada tahan. Väga murranguline ja heitlik aeg oli. Peamurdmist rohkem kui rubla eest. Ja ma kujutasin ette, et 5 aasta pärast ma raudselt tean, kelleks ma saada tahan.

Ja nüüd… Pea 15 aastat hiljem. Ma ikka veel ei tea. Mul tõesti ei ole ettekujutust oma unistuste elukutsest! Veider.

Väikesena tahtsin muu hulgas saada ka kontoritädiks, sest mu ema ja tädi olid/on “kontoritädid”.

Nüüd töötan kontoris, uue nimega: büroos. Kombineed ei kanna, aga vanuse poolest võiks. Keemilisi lokke ka ei oma. Kohvi joomist proovisin, aga vist jätsin maha ka. No päris kontoritädi veel ei ole. Aga täidan ankeete ja sehkendan paberitega. Saadan inimesi asju tegema ja kannan aktidesse andmeid sisse. Ripun telefoni otsas… Tegevuse poolest ikka täitsa kontoritädi. Äkki mul juba ongi mu unistuste elukutse ja ma pole märganudki?🙂

Küsisin emalt, kas temal on tema unistuste elukutse ja kas ta üldse teab, mis tema unistuste elukutse on? Ema jäi mõttesse. Nentis, et ega tegelikult ei tea. No kui isegi tema ei tea oma elukogemuse juures, mis siis minustki rääkida.

Kas sinul on unistuste elukutse? …teada? …hetkel olemas?

About Sinitihane

Ikka seesama Sinitihane, kes varemgi.
This entry was posted in Mõtted, Töö. Bookmark the permalink.

Unistuste elukutsest on saanud 14 vastust

  1. Kui ma olin noor ja ilus tahtsin ma saada salapolitseinikuks. Aga see mõte läks üle kui ma sain aru, et salapolitseiniku töö polegi ainult inimeste luuramine. Alates sellest hetkest ei ole ma mitte teadnud, mis see unistuste töö olla võiks. Praegune igastahes mitte. Mina nimelt pole kunagi kontoritädiks saada tahtnud…
    Ahjaa, hetkedel, mil ma unustan, et ma tegelikult ülemäära joonistada ei oska mõtlen, et tahaks lasteraamatute illustraatoriks saada. See polekski ehk paha.

  2. Helena ütles:

    Mnjaa, mu kolmeaastane tütar soovib saada arstitädiks ja bussijuhiks🙂 korraga loomulikult. Poeg soovib saada kosmonaudiks ja loomulikult on see väga hea soov, sest siis saab öelda, et selleks tuleb palju õppida ja hästi tubli olla koguaeg🙂.
    Ise? Väiksena tahtsin juuksuriks saada, siis õpetajaks. Praegugi on omajagu õpetajaks olemise soovi, mida ülikoolis saab aegajalt tudengite peal praktiseeritudki. Samuti olen viimastel aegadel unistanud kunstnikuks olemisest…. No ja Nobeli preemia võiks muidugi ka ju teaduses saada….kui juba unistamiseks läks…

  3. egater ütles:

    Mina teadsin üsna varakult – peale kunstniku, müüja ja õpetaja lühiajalist perioodi- et tahan loomadega tööd teha. Õppisin ka ameti, aga kahjuks samal kuul kuiminust sai paberitega zootehnik,läks hingusele ka mind suunanud kolhoos🙂
    Õppisin siis ümberõpetajaks – eks seegi kasvatamine, kuigi olen siiani veendunud, et loomadega on oluliselt lihtsam🙂 Nüüd tuleb leppida vaid koduste lammaste, kitsedeja kasside-koertega. Ometi tahaks vahel näha 50 lehma tagumist poolt, sisse hingata sõnniku ja silolõhna segu🙂

  4. Liis ütles:

    No poeg tahab saada traktori-, trammi- ja lennukijuhiks.
    Mina tahtsin saada näitlejaks. Tahan siiamaani aga tahtmine on teadupärast taevariik. Hea, kui kõrgharidusegi saab.

  5. õts ütles:

    Ma tahtsin saada bobisõitjaks, hästi natuke õpetajaks (peamiselt selle pärast, et saaks punase pastakaga kirjutada, aga muidu see amet ikka hirmutas mind), kontoris töötada (samad eeskujud, mis sulgi, õeke), meremeheks, aga ema ütles, et see pole naisterahvale sobiv amet ja siis, peale esimest ajalootundi 4.-ndas klassis, arheoloogiks. See oli juba tõsisem soov ja kestis kaua ja see tõttu oli ajalugu mu esimene valik ülikooli astudes, kuid paraku ei saanud ma sinna sisse. Aga ega ma tol ajal enam selle üle üldse ei kurvastunudki, sest vahepeal oli kätte jõudnud Eesti Vabariik ja seoses sellega eratelekanalid, kus näidati igasugu välismaa seriaale, millest üheks mu vaieldamatuks lemmikuks oli Danger Bay ja sealt tuli ka isu saada looduskaitsjaks või merebioloogiks või kellekski selliseks. Selles sarjas oli ka üks uljas naisterahvas, mitte peategelane, aga figureeris siiski sageli. Ta juhtis (vesi)lennukit ja aitas looduse kaitsmisele igati kaasa. Vot see oleks olnud mu unistuste amet! Ja siit siis praegune eriala ehk bioloogia ja kuna 12.-ndas klassis juhatati meid DNA ja rakkude maailma, siis lõpuks see võitis. Ja kuigi praegu ma looduskaitsega ei tegele, siis tegelikult meeldib mulle küll unistada, et ühel päeval ma töötan looduskaitsealal, kas siis vesilennukiga või ilma. Kasvatan muuhulgas ehk ka lambaid ja ketran nende villast imelist lõnga.

  6. reet ütles:

    Minu keskmine poeg küsis kolmepooleselt pealt vaadates, kuidas ma vannituba küürin, kas ma tahan potipesijaks saada. Vastasin talle, et ei taha ma kellekski saada, ma olen juba keegi. Nimelt kodus Emme, tööl Proua Psühholoog ja sõltumata olukorrast Oma Mehe Naine, staatusesümbol kenasti sõrmes. Viimane on igal juhul parim karjäärivalik, minu arvates. Lapsena tegelikult tahtsin õpetajaks saada, aga eks koolis juhtub sedagi rolli… Unistuste elukutse oleks igatahes täiskohaga ema, abikaasa ja koduperenaine. Arendaksin kodus potipõllundust ja kooksin lõputult kampsuneid.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s