Uute kardinate lugu

Ühel päeval oli siis selge, et tervet korterit me kolimiseks remonditud ei jõua. Otsustasime magamistoa kasuks. Mina siis otsustasin, et kolimispäevaks peavad kardinad –  no need õhukesed siis, tüllkardinad vist nimi – ees olema.

Pean kohe mainima, et ma pole kunagi varem elus ise kardinaid ostnud ega õmmelnud. Kuidagi ei ole  nagu vaja olnud. Eelmises korteris võtsime näiteks eelmise üürniku kardinad üle.
Läksin siis (see oli mingi 10 päeva tagasi) sinna meie lähedal asuvasse ehituspoodi (jajah, seal on isegi suur kardinaosakond) ja vaatasin ringi. Kuna õmblusmasin olemas ja isu ise teha, siis esialgne plaan oli ikka ise õmmelda. Teisalt oli meil toona kibekiire remondiaeg ja kust see aeg siis õmblemiseks võtta? Äkki siis ikka valmiskardinad?
Poes siis vaatasin esmalt veidi ringi. Nõutus. Pöördusin müüja poole. Too kuulas mu ära ja pakkus siis esmalt valmiskardinaid. Isegi leidsime ilusad. Kui aga hinda kuulsin, jäi mul suu lahti. 35 EUR tükist. St. siis et 35 € aknaosale ja teine 35 € rõduukse osale. Küsisin, et mis see siis maksma läheks, kui ise õmbleks. Müüja rehkendas peast… Enam-vähem sama. Olin imestunud, aga samas võimetu tema rehkendust kontrollima.
Otsustasin siis valmiskardinate kasuks. Elutoa omad tahtsin siis põhimõtte pärast ise teha. No ja nendega polnud nii kiire ka. Läksime siis kangarullide juurde, müüja võttis minu käest akna mõõdud ja hakkas rehkendama. Meetrite arv sai kummaliselt suur!
Miks nii palju, pärin mina.
Tema: Kui te ikka tahate, et korralikult volte oleks, siis peate topeltlaiuse võtma!
Ohoo! Aimasin halba. Sakslastele meeldib nähtavasti, kui tüllkardinatel on volt voldis kinni. Siinse korteri eelmistel elanikel olid nimelt sellised kardinad:
Iga volt on muide veel nööpnõelaga fikseeritud. Nojah, Ordnung muss sein. Kallis pitsimeri!
No ja siis ma selgitasin müüjale, et mina tahan ainult kerget lainetust. Et minu kodumaal on see normaalne. Müüja vaatas mind kui tulnukat ja ütles: No siis need valmiskardinad teile ei sobi.
Vaatasin seda pakendit siis veel põhjalikumalt ja oligi volt voldis kinni. Uursin, et ega väiksemat laiust ei ole. Ei ole. Ohkasin sügavalt ja panin valmiskardinad riiulisse tagasi. Olin nõutu.
Lasin siis müüjal teiste klientide juurde minna ja asusin taas kangarulle uurima. Sobiv muster leitud, juurdlesin pikalt mõõtude üle. Helistasin emale ja pärisin, kui palju materjali akna laiusele lisaks tuleks võtte. Ema enam mingit valemit ei mäletanud, soovitas 50 cm juurde võtta. Leidsin ühe müüja, tollele ma oma akna mõõte enam nimetama ei hakanud. Halvustavatest pilkudest oli päevane annus käes. Ütlesin vaid kui palju materjali tahan, võtsin haakidepaela juurde ja olingi valmis. Ja kogu materjali hind jäi veidi alla 30 €!
Kodus kilkasin kohe mehele, et meil on haldjakardinad! Minu arvates meenutab nende kardinate muster nimelt haldjate ornamentikat “Sõrmuste isanda” filmist. Mees vaatas kardinaid suht ükskõikselt. Ma mõtlesin, et oota vaid. Kui nad ripuvad, siis imetled ja õhkad!
Järgnevatel õhtutel ohtusin siis esimest korda elus kardinaid õmmelda. Esiteks lõikasin. Mu õmbluskäärid olin tapeetimise tarbeks uude korterise viinud. Nörssisisn mingie tavakääridega. Jube palju aega läks.
Äralõigatud osaga proovisin siis õmblemist. Pusisin põhjalikult. Proovisin kaunistavaid pisteid, ei olnud ilus. Kiskus. Tavalise pistega ka kiskus. Juurdlesin, et kas panen äkki külgedele kandid, et seda kiskumist välida.
Jäegmisel päeval käisin kantpaela ostmas. Seisin kohe terve igaviku riiuli ees ja juurdlesin. Siis otsustasin, et mulle ikka kandiga ei meeldi.
Kodus siis asusin uuesti pusima. Kruttisin piste pikkuse kallal, niidijooksu reguleerisin ja panin teksanõela. See on kõige peenem. Ja see aitas! Enam ei kiskunud ja ilus tuli.
Õmblesin suure naudinguga. Et olin ära keeratava osa müüja soovitusel eelnevalt triikrauaga ära voltinud, jooksis kõik sujuvalt ja ma sain korralikult gaasipedaalile vajutada. Kohe kahju oli, kui valmis sain. Aga no elutoa jaoks saan siis veelkord gaasi anda.
 
No ja eile siis riputasin kardinad üles. Mees tuli töölt ja kiitis. Kui ta neid aga täna hommikul päevavalguses nägi, akna taga lumivalge aed, siis oli ta siiras vaimustuses ja leidis, et on jah haldjamuster. Oli minu üle uhke, et ma ikka sellist näputööd teha oskan!

Ja mina ise olen uhke, et mu elu esimesed kardinad õnnestusid!

About Sinitihane

Ikka seesama Sinitihane, kes varemgi.
This entry was posted in Asjadest, Õmblemine, Korter. Bookmark the permalink.

Uute kardinate lugu on saanud 3 vastust

  1. 6ts ütles:

    Tubli, õeke!

  2. joanamari ütles:

    nii lahe, väga tubli
    tõesti ilusad kardinad
    olen niimoodi sätitanud viimati sügisel, kui söögitoas remonti sai tehtud
    siis sai ka pusitud ja proovitud ja lõpplahendus sai päris hea
    ka muide valged on mu kardinad;)
    http://joanamariblog.blogspot.com/2009/09/sellel-aastal-lahen-sugisele-vastu.html

  3. Sinitihane ütles:

    Aitäh heade sönade eest!
    Kusjuures, ma olen seda su kodukaunistamise postitust vist isegi juba varem lugenud. Too lambikuplite meisterdamise asi tuli nii tuttav ette!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s