Täidiseks võtsin umbes 250 g sügavkülmutatud hakitud spinatit. (Sulamise ajal tuleks kindlasti paar korda sulamivett ära valada.) Lisasin sellesse tunde järgi hapukoort – segu ei tohi liiga vedelaks minna. Kuumutasin madalal tulel. Maitsestasin soola, pipra ja muskaadiga. (Viimasega ma spinati puhul ei koonerda.) Lisasin kolm peeneks hakitud keedetud muna. (Eelmisel korral lõin lihtsalt kaks toorest muna segusse. Oli isegi parem kui sel korral keedetud munadega.) Kuumutamise ajal raputasin veel sekka veidi riivjuustu.
Taigna tegin oma harjunud retsepti järgi. Tainas kerkinud, rullisin laiaks ja jagasin pooleks.
Seejärel jagasin taigna osadeks, nii et iga osa saaks kolmeks voltida (aga sellest hiljem).
Panin igale tüki keskele veidi segu, sellele asetasin lõhefilee tükid (täna sai veidi vähe, st. lõhet võib julgelt panna, ühtekokku läheb seda ühe plaadi jaoks umbes 200 g) ja peale raputasin juustu.
Seejärel voltisin servad keskele kokku.
Siis keerasin kõik saiakesed ümber, nii et volitud (kahekordne) osa jäi allapoole. Peale lõikasin siis lõhed. (No mitte ei õnnestu siinkohal kobedamalt väljenduda, aga no pildid kõnelevad siis minu eest.)
Asetasin nad siis plaadile ja määrisin munaga. Küpsetasin 200-220 kraadi juures mingi 20-25 minutit.
Tulemus sai selline:
Värvid said ebaloomulikud. Sein on meil ikkagi valge mitte helesinineja saiad said kenad kuldpruunid.
Sinitihane
no on isuäratavad saiakesed, ehkki ma olen täielik spinatifoob. Loodetavasti saame me ka uue elamise koos ahjuga, nii et jälle küpsetama hakata. Tore blogi sul! Jätka samas vaimus. (õmblusmasinast unistan minagi, mul tegelikult on 2 tükki, aga nendega ei saa korralikult midagi teha)
Oi, ma kohe tahaks sulle neid pakkuda, äkki muudaks su meelt. Ma ise ka pole suur spinati-fänn, sest ta kipub ikka suht imal roheline löga olema, aga suitsul6he ja rohke muskaadiga ma kohe armastan teist!