Ei ole see Saksamaa ka eriti turvaline heaoluühiskond.
Meil varastati täna öösel maja eest jalgratas ära. Hakkasime hommikul koos mehega tööle minema ja tahtsime ratastega raudteejaama sõita. Minu ratas oli korteris nagu alati (mõlemad rattad korterisse ei mahu), ajasin selle välja ja vaatasin harjumuspäraselt sinnapoole, kus mu mehe ratas peaks seisma. “Ee…, kus su ratas on? Kas parkisid selle kusagile mujale?” – “Ei.” Sõnatus…
Me poleks osanud oodatagi. Kuidagi üldse ei ole rattavargustest kusagil kuulda ja igal pool rattad seisavad tänava ääres ja majade ees. Meie omal oli trosslukk ka veel peal ja sellest ei kippu ega kõppu.
No mis siis ikka. Ei olnud eriti kallis ratas.
Emotsionaalselt küll. Tema nimi oli Schattenfell. Kes “Sõrmuste isandat” saksa keeli näinud-lugenud, saab aru. 
Ja ta oli nii väle!
Hüvasti Schattenfell! Gutes Rollen!
Sinitihane
