Laps, ära vaata!

Nüüd kohe ei saa enam pidama nende vanade multikatega.
Alustan siinkohal seeriat lastele sobimatutest nõuka multikatest, mida ma ise paraku nägema juhtusin.

Kui ma “Siilikest udus” nägin esimest korda vist mingis suht hilises lapsepõlves ja see enam ei hirmutanud mind, siis alljärgnev traumatiseeris mind ikka kohe korralikult.
Nii palju, kui minu uinuv venekeele oskus lubab, saan sisust aru. Aga no pildidki kõnelevad enda eest.
Äkki on tegemist mingi suht filosoofilise täiskasvanutele mõeldud teosega. Samas on see muinasjutu ainetel, kui ma õigesti aru sain.
Ei saa paraku enam selgitada, kas ETVs oli keegi ohmu ja lasi selle lasteekraani ajal eetrisse või siis olin mina multikanäljas ja juhtusin täiskasvanute oma peale (suht vähetõenäoline, sest meid ei lastud kodus kunagi valimatult midagi vaadata).
No igatahes jättis see toona minusse tõeliselt rusuva mälestuse, millest saavad toituda kõige kirkamad õudusunenäod.
Ega ma suur ei mäletanudki, aga mingit kala, kes kusagil konutas ja tema surmahirmu.

Nüüd vaatasin, et küll on jube! See muusika, need õudsed hambulised kalad, skelett-isa. Uh!

No on ju õudne! Kas see on tõesti lastele?
Aga tegelikult nii kurb lugu.

About Sinitihane

Ikka seesama Sinitihane, kes varemgi.
This entry was posted in Algus, Multikad. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s