No ja igasugu filme on ju nähtud, aga vat see film ei ole veel ette juhtunud. No ja kui Sinitihane siis täna Postimehes Sajandi filmihääletuse avastas ja sealt EESTI(!) filmide nimekirjast teose nimega “Madude oru needus” leidis, siis oli ta esmalt ikka väga imestunud. Tema oli nimelt kogu aeg arvanud, et seesinatne film on Hollywoodi produkt. No ja nüüd oli siis muidugi vaja linateos üle vaadata. Leidnud YouTube’ist ühe klipikese, kasvas ka Meha huvi ja kui siis selgus, et netis rippumas tõepoolest ka täispikk versioon, siis võttis Sinitihane kudumistöö näppu ja filmivaatamine võis alata.

Täitsa mõistlik film on. Normaalne teksti ja tegevuse suhe, nii et sai suurelt jaolt kenasti ilma pausile vajutamata Mehale äragi tõlgitud. No eks ta ikka ajale jalgu ole jäänud, aga tolle aja kohta väga asjalik teos ja tänagi põnev. Kel huvi, vaatab sinna:

Nii nunnu, onju. Kohe väärt fotole jäädvustamist.

Ja sees olid:

ja

Esimene oli just selline, nagu ootasin. Teine aga üllatas. Nii oma tuleku kui ka sisu poolest. Alguses ma vaatasin: “Ok, leivaraamat on. Eks mul tuleb nüüd see juuretise tegemine lõpuks ometi ära õppida. Ei ole siin enam mingit poolfabrikaatleibade küpsetamist.” Aga siis vaatasin raamatusse sisse ja oi, kui hea rjaamat! Nii põhjalik ja mitmekülgne!

Nüüd, pärast mõningast sirvimist tean: Küpsetamine on teadus! Vinge teadus! Vägev raamat. Soovitan.

PS. Esimese asjana proovin kätt ehtsa prantsuse bageti kallal. 12 tundi eelkerkiva starteriga ja puha.

Nüüd õhtul meenus äkitselt seik oma enda pubekaeast. Me õega keeldusime tol aal kombineed eakohase riietusesemena tunnistamast, aga ema ikka vahel üritas meile ühte või teist sokutada. Kord tulin koolist ja leidsin köögilaualt kirjakese: “Sinitihane, sul on kella 16-ks õmbleja juures aeg. Kombinee on kapis.”
Tuleb tuttav ette?

***

See väike looke näitab, kui olulised on sakslaste jaoks Brötchenid. (Võhikutele infoks: need on sellised lihtsad saiajahust kakud, mis lõigatakse pooleks ja millele siis igaüks määrib/asetab meelepärase kraami (või, juust, vorst, toorjuust, moos jne.). Nende saiakeste variatsioonid on siis kaetud päevalille- või seesamiseemnete, või seemnete-terade seguga. On ka täistera- ja mitmeviljajahust saiakesi.) Ma sain eelmisel nädalal Brötcheni-küpsetamises käe valgeks ja nii panen (rohkem enda tarbeks) selle retsepti ka siia kirja.

Originaal siin.

Koostisained:
1000 g jahu (tüüp 550)
700 ml toasooja vett
10 g soola
40 g pärmi
ja ma panen pärmiseentele söödaks 1 supilusikatäie suhkrut ka.

Koostisained omavahel segada ja 12 minutit sõtkuda. Taignal 20 minutit seista lasta. Kergelt läbi sõtkuda ja suureks pätsiks vormida. Veelkord 20 minutit seista lasta.

Saiakesteks vormida ja 30 minutit soojas kerkida lasta. (Ma olen enne munaga ka määrinud ja seesamiseemned või riivitud juustu peale raputanud või siis mustri sisse lõiganud.)

Ahi 220 kraadi peale sooja panna ning saiakesi u. 15-20 minutit küpsetada.

Pilta näeb originaalretsepti juures.

Neiuke ja mina vahetame hämmastunud pilke ja puhkeme naerma. Arutame veel selle üle, et näe, selline kiire elu saab kindlasti ka meil olema, kui seeniorideks saame. Siis näeme, et memmeke on taas meie suunas teel, sel korral täis veepudeliga ja hoiame targu kõrvale, et mitte uut vopsu saada. Vudib teine mööda, endal õnnelik nägu peas nagu sünnipäevalapsel.

Igavene sadist sihuke!

No ja et tarkust ei saa mitte vaka all hoida, siis jagan:

Hendrik Relve: “Kui sulle tuleb vastu loom, olgu ta või hobusesuurune, aga tal on kuus jalga, siis ta on putukas.”

Hoiatan ette, et retseptis on ohtralt võid. Aga nagu ütleb Julie filmis “Julia and Julie”:
“Võid ei saa olla kunagi liiga palju!”,
siis me ei põe ja naudime vabalt. Ega me siis tervet plaaditäit (sellest kogusest saab suure plaaditäie) üksi ei pea ära sööma.

Hiljuti kommentaarides lubasin emalt küsida, kust retsept pärit on. Vastus: internetist. Milliselt lehelt, ta paraku enam ei tea. Ja aineid googlesse toksides ei suutnud ma seda ka leida. Seega ei õnnestu mul heade tavade kohaselt allikale viidata. Kui keegi originaali asukohta teab, palun andke teada. Tegelikult on tegemist ühe pisara-õunakoogi versiooniga, aga et kattesse läheb ka toorjuust ja hapukoor, siis on see veidi teistsuguse olemusega. (Pisarad tekkisid mul koogile vaid esimesel korral ja puhtjuhuslikult.)

Niisiis: räägime võist!

Ained:
250 gr võid
2 dl suhkrut
4 muna
5 dl jahu
2tl küpsetuspulbrit
soola
4 spl piima
3-4 õuna
3-4 spl fariinsuhkrut
200 gr toorjuustu
200 gr hapukoort
2 tl vaniljet
2 spl tärklist

Põhi:
250 gr võid (toasooja) ja 1 dl suhkrut vahustada (viimasel korral võtsin 80 g suhkrut, on veidi vähem kui 1 dl ja ka oli piisavalt magus, aga no meile meeldivad niikuinii vähem-magusad küpsetised).
Lisada ükshaaval 4 munakollast (valged lähevad kattesse), seejärel 5 dl jahu ja 2tl küpsetuspulbrit, natuke soola, viimasena 4 spl piima.
Segada taignaks, mis märja käega suruda plaadile (mina olen ikka rullinud).

Taignale laotada viilutatud õunad (pigemini õhemad kui paksemad viilud, liiga paksude viilude taha jäi nimelt pidama mu esimese katse edukus, kusjuures muidu mulle meeldivad õunterohked koogid, mis on pigemini nagu taignas küpsetatud õunad, aga selle koogi puhul on õunte esiletükkimine häiriv).
Õuntele raputada 3-4 spl fariinsuhkrut.

Kate:
200 gr toorjuustu (toasooja), 200 gr hapukoort, 1 dl suhkrut (piisab ka 75 grammist), 2 tl vaniljet ja 2 spl tärklist omavahel segada.
Viimasena ettevaatlikult segades lisada 4 vahustatud munavalget. Määrida põhjale laotatud õuntele. (Osavamad teevad seejuures pinnale ilusa tipulise mustri ka sisse. Mina ei ole osavam.)

Küpsetada 175 kraadi juures 45 minutit.

Originaalretseptis olevat põhjale pandud 1,5 dl suhkrut ja kattele koguni 2 dl, aga meie pere teeb eespool toodud kogustega ja on ka piisavalt magus.

Nii, ja nüüd tuleb siis pilt. Nagu ikka ei pretendeeri ma andeka kulinaarfotograafi tiitlile ja seega teenib alljärgnev ülesvõte vaid praktilisi vajadusi. Noh, et ikka teaks umbes-kudamoodi kook välja näeb. Ei oska mina teda kenamini läätse ette sättida.

Head muhkerdamist!